Minu teekond fotograafiani ei alanud stuudios ega koolipingis, vaid teisel pool maakera – Austraalias. Olin seljakotirändur, avastamas maailma ja iseennast, kui otsustasin osta kaamera. Tol hetkel ei osanud ma aimatagi, kui suurt rolli see otsus minu elus mängima hakkab.

Pärast rännakuid jäi kaamera mõneks ajaks kappi tolmu koguma. Elu viis mind edasi Soome ning just seal, ühel vaiksemal ja igavamal hetkel, võtsin kaamera uuesti kätte. Hakkasin linnas ringi käima ja katsetama – pildistasin tänavaid, inimesi, valguse ja varju mängu. Midagi minus ärkas. Huvi kasvas kiiresti kireks.

Ostsin fotograafiateemalisi raamatuid ja õppisin iseseisvalt. Katsetasin, eksisin ja proovisin uuesti. Kuid peagi tundsin, et tahan rohkem – sügavamaid teadmisi, professionaalset juhendamist ja väljakutseid. Nii sündis otsus tulla tagasi kodumaale Eestisse ja astuda fotokooli.

Õpingute ajal avanes mul võimalus praktiseerida Eesti Rahvusringhäälingus ning hiljem Õhtulehes, kus töötan pressifotograafina tänaseni. Töö uudiste keskel on õpetanud mind nägema hetki, mis kestavad vaid sekundi murdosa, kuid räägivad lugusid, mis jäävad meelde kauaks.

Kooli programmide kaudu sain väärtusliku rahvusvahelise kogemuse ka Hollandis, Belgias ja Slovakkias. Need kogemused avardasid minu maailmapilti ning õpetasid kohanema erinevate kultuuride ja tööstiilidega.

Täna on fotograafia minu töö ja kirg. Mind paeluvad ehtsad emotsioonid, päris hetked ja lood, mis peituvad inimeste pilkudes ning liikumistes. Iga pilt on minu jaoks võimalus peatada aeg – kasvõi korraks.